Friday, December 17, 2010

BLAMING CONTINENTAL FOR CONCORDE CRASH

In December 2010, a French court decided that Continental Airlines is criminally responsible in the crash of the Concorde, back in summer 2000, which killed 113 people. Namely, a Continental plane, taking off just minutes earlier, left a piece of debris on the runway, which afterwards punctured the tire of Concorde and lead to the crash.

Should we blame Continental for this crash? Briefly, I believe we should, but just a little.


Events have a large number of causes. In case of Concorde crash, those include the design of the airplane (which was vulnerable to the tire bursting at high speed), the related testing and certification process (which was unable to identify that problem), the plane operators (who did not strengthen the plane despite of numerous similar incidents), the airport in Paris (which could not spot the piece of metal on the runway), and the Continental plane, which left the debris. In a sense, all of them are somewhat responsible.

Unfortunately, causality itself is a tricky concept as well. What is needed for an act to be a cause for something? Perhaps I am guilty if my act was necessary and sufficient to lead to an undesirable outcome. If a soccer player kicks the ball, and the goalkeeper blocks it, and the ball bounces to a window -- who is guilty? Both the kick and the blocking were necessary, but not sufficient. The Concorde case is similar: wrongly repaired thrust reverser was necessary but not sufficient for the accident.

To overcome this paradox, we need a more complex concept of responsibility. As the court ruled for 70% of the compensation claims to be paid by Continental, it implicitly stated that the Continental was to be blamed for about 70% of the crash. I believe this is the right way to think about similar cases (although I would go for a smaller percentage here). There are many culprits, but they are of different importance. It was a shared responsibility where Continental had a (minor) part.

Is there a consistent way to establish one's "share of blame"? I doubt it. But we may still try.

First, it is not acceptable that a departing plane drops large pieces of metal on the runway. Second, for years Air France knew the problems with bursting tires and potential damage it caused. However, little was done. This is unacceptable as well. One might propose something along the following lines: First, calculate what is the expected cost for the other airlines (including eventual crashes) if a plane drops a piece of metal, given everyone follows the procedures which was deemed appropriate in summer 2000 (call theses costs A). Next, calculate how often would Concorde crash due to bursting tires, using the procedures and technology as it was used by Air France during the time of the crash, without any debris on the runway (call related costs B). In total, A + B correspond to the sum of costs, both of which are sufficient but not necessary for the accident. Now find, what would be the second likelihood, given there is similar debris on runway (call this C). The difference C - B corresponds to the extra costs for Air France, caused by the debris, but also by the weak design of the Concorde. The Continentals "guilt" might be (A + 1/2 (C - B))/(A + C), i.e. the costs Continental caused alone (A), plus a half of the extra (1/2 (C - B)) as a percentage of the total costs (A + C).

Although the the proposal above has many shortcomings, it helps to analyse situations where there is no single ultimate "guilty" part.

Saturday, November 6, 2010

Directive 261: why the airlines should pay for hotel (and why they shouldn't)

Here I discuss the issues related to occasional cancellations, not caused by the airlines. These arguments may not be valid if the airline itself is the source of the problem, or in case of massive air traffic disruptions, such as the ash cloud of 2010.

By Jnpet [GFDL or CC-BY-SA-3.0], from Wikimedia Commons


There are two reasons to require airlines to provide food and lodging -- risk aversion and economies of scale. Humans do not like risk. They hate to change their plans in an unexpected and expensive way like when the flight is cancelled because of bad weather or industrial dispute. Obviously, the airlines hate to pay these costs as well. They simply collect the money from the passengers themselves in form of more expensive airfares. Essentially, the airlines act as insurance providers, charging passengers a little more for their flights, and providing food and shelter when needed. As airlines operate many flights, delays and cancellations occur quite often, and it is relatively easy for them to collect and maintain related funds.

Large firms can handle occasional disruptions lot easier than individual passengers. Hence it makes sense to shift more of the risk to the firms. Second, as airlines have a base or partner in the airport, it is easier for them to provide the hotel. Imagine yourself stranded in an airport far away with little money, extremely expensive cellphone prices and no idea about the hotels. How would you get to an affordable one? Airlines could easily (eventually through airports) make an agreement with a number of hotels and taxi companies. Even more, they have access to phones, internet and office facilities, which tremendously simplifies booking. It costs a lot less for them to do the actual bookings in case of cancellations.

*

The arguments above work best if all passengers are similar. But they differ. First, people have inherently different tendency to take risks. Second, your risk aversion depends on the circumstances. Your outbound flight was delayed? Bad, but not a big deal. Just go home and sleep till morning. You are probably not that interested in a hotel just a few blocks away from your home. However, if this happens to be your flight home, the situation is different. Third, people value lodging differently. A backpacker may find it completely acceptable to spend a few nights in the airport (in exchange for cheaper airfare), while others are willing to pay a lot for a good hotel.

*

The current directive 261 requires the airlines to offer a one-size-fits-all compulsory insurance. But sometimes you may rather want to get cheaper tickets and take the risk, another time you may want to pay even more to get better provision. The current directive does not allow for this kind of flexibility. Fortunately, there is an easy solution -- make the insurance voluntary, an explicit choice with corresponding price tag, while buying the tickets.

Does this mean that current directive 261 should be replaced by a voluntary insurance? Maybe. It depends on how different the passengers typically are, and whether they actually understand the risks and make the right choices. But it might be a good idea to experiment with this option.

This story is inspired by discussions with Idir Laurent Khiar. Here I use the opportunity to acknowledge his role.

Tuesday, November 2, 2010

Maksupoliitka tööjõumaksude vaatepunktist


Eesti tööjõu maksusüsteem on vähem läbipaistev kui võiks arvata. Praegu vastab ta ligikaudu kaheastmelisele maksule, millest madalam on 35 ja kõrgem 43%.

*

Mida näitab Eestis kehtiv 21% tulumaks? Võibolla üllatuslikult osutub, et peaaegu mitte midagi. Meile on tegelikult olulised kaks rahasummat: see summa, mis tööandja maksab (palgafond), ja summa, mille töötaja kätte saab (netopalk). Nende kahe summa vahe, nimetan seda siin tööjõumaksuks, läheb erinevate maksude näol riigile. Kui näiteks palgafond on 14 925 krooni kuus, siis töötaja saab sellest kätte 9000 krooni. Vahe, 5925 krooni, ongi tööjõu maksud. Eestis jagatakse tööjõumaksud kolmeks osaks: sotsiaalmaks, tulumaks, ja töötuskindlustusmakse. Niisugusel lahterdamisel ei ole aga majanduslikku sisu. Kui ettevõtjale on 14 925 krooni liiga palju, siis ta töötajat ei palka. Kui töötajale on 9000 krooni liiga vähe, siis ta tööle ei tule. Kus lõppeb sotsiaalmaks ja algab tulumaks, ei mängi siin mingit rolli.

Kuidas näeb siis praegune maksusüsteem välja tööjõumaksu vaatepunktist? Alloleval joonisel on näidatud tööjõumaksu protsent sõltuvalt netopalgast (must joon). Nagu näha, läheb tüüpiliselt umbes 40% palgafondist maksudeks. Kõige väiksem on see protsent -- umbes 35% -- 4000 kroonise netopalga juures, sellest veel väiksema palga korral hakkab maksumäär kiiresti kasvama.
Seega, vaatamata tulumaksuvabale miinimumile, on tööjõumaks kõige kõrgem väga madala palga juures. See on seotud sotsiaalmaksuga, õigemini sotsiaalmaksu miinimummääraga. Sõltumata sellest, kui väike on töötaja palk, tuleb sotsiaalmaksu maksta vähemalt miinimupalgalt (mis teeb maksu miinimumääraks 1436 krooni kuus). Kui täiskohaga töötajad teenivad vähemalt miinimupalga, siis osaajaga töö puhul see nii ei pruugi olla. Näiteks väikeste laste kõrvalt üksikute "otste" tegemisel, mis toovad sisse 1000 krooni kuus, kulub maksudeks 60% palgafondist. Sisuliselt ütleb maksusüsteem nii: "kui töötad, tööta palju. Kui töötad vähe, tee seda mustalt".

Viimastel aastatel arutletud võimaliku sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamise üle. Kuidas mõjutaks niisugune otsus tööjõu maksukoormust? Näitena (punane joon graafikul) eeldame, et sotsiaalmaksu ülempiiriks kehtestatakse 10 000 krooni. See tähendab, et ükskõik kui suurt palka tööandja maksab, sotsiaalmaksu ei pea maksma rohkem kui 10000 krooni kuus. Nagu jooniselt näha, kaasneb sellega tööjõumaksu määra kiire vähenemine alates umbes 25 000 kroonisest netopalgast. Seega on sotsiaalmaksu ülemmäär sisuliselt samaväärne kõrgepalgaliste madalama maksustamisega. Ehk siis astmelise tulumaksuga, kusjuures ülemise astme maksumäär on väiksem kui keskmisel astmel.

Kuidas kajastub Eesti viimase 10 aasta maksupoliitika tööjõumaksu kontekstis? Mäletatavasti oli aastal 2000 tulumaksumäär 26% ning töötuskindlustust ei olnud üldse. Praegu on tulumaksu määr vähenenud 5% võrra, samas on lisandunud kokku 4.2% töötuskindlustusmakse. Seega on tööjõumaks kõrgepalgaliste seas vähenenud üsna vähe. Palgaskaala madalamas otsas on aga olukord teine -- kuna maksuvaba miinimum töötuskindlustusmakse kohta ei kehti, on siin maksukoormus hoopis kasvanud.

Praegust maksusüsteemi saaks lihtsustada. Kõige lihtsam viis oleks kehtestada üks ja ühtne tööjõumaks, vajadusel mitmeastmeline. Näiteks võiks maks olla 35% väiksema kui 6000-kroonise tulu korral ja 43% seda ületavast tulust. Kui on soov kõrgepalgalisi madalamalt maksustada, võib ülespoole lisada veel ühe, madalama astme. Tööjõumaksust saadava tulu võiks riik siis juba edasi jagada Haigekassale, pensioniteks, ja muudeks vajalikeks otstarveteks. Nii muudaks maksusüsteemi ja ka maksupoliitika märgatavalt läbipaistvamaks.

Aga võibolla just seda poliitikakujundajad ei soovigi?

*

Lisan siia juurde ka arvutuseeskirja, mille alusel on võimalik netopalga järgi leida brutopalk ning palgafond. Jäägu igaühe enda otsustada kui lihtne või keeruline on Eesti maksusüsteem.

Tuesday, October 5, 2010

Statistikaameti uus andmete kasutamise kord: teadlase poolne pilk

Oktoobrikuust kehtestab Statistikaamet (SA) uue mikroandmete kasutamise korra. Lühidalt: kui varem oli teatud eesmärkidel, nagu poliitika analüüs või teadustöö, võimalik anonüümseid andmeid kasutada oma (töö)arvutis, siis uue korra kohaselt jäävad andmed ainult SA serveritele. Edaspidi tuleb andmete kasutamiseks taotleda luba kindlal eesmärgil ning kindlatele inimestele. Andmeid saab kasutada kas läbi päringute või otse serverile logides. SA vihjab, et tulevikus on kavas ka uurimistööga seotud kulud küsida kasutajate käest. Allpool kommenteerin neid mõtteid veidi kasutaja seisukohast.

  • Piirangud teevad analüüsi kulukamaks. Loa taotlemine kindlale projektile on aeglane (Taani kogemus ütleb et selleks kulub 1-2 kuud) ning kasutustasu on võimalik maksta ainult niisuguste projektide jaoks millel on juba raha taga. Uued ideed on sageli hägusad ja riskantsed ning sageli ilma finantskatteta. Praktikas tähendab see, et ligipääs on olemas ainult piisavalt võimekatel töögruppidel, ning et uusi mõtteid katsetatakse olemasolevate projektide all.

  • Teiseks, võõras arvuti ei ole mugav. Kõige paindlikum ja kiirem on andmeid analüüsida oma arvutis programmidega mida sa oskad kasutada. (just sellepärast näeme kontoris iga töötaja laual oma arvutit, mitte ühte ühtset masinat kõigile kontorinurgas). Moodsad meetodid ja töövahendid on sageli väga tihedalt seotud interneti ligipääsuga ning võimalusega oma programme pidevalt uuendada ning ümber seadistada. SA serverite kasutamisel oleks niisugused võimalused väga piiratud, ning puuduvad veebipõhiste päringute korral hoopis.

  • Ühisel arvutil on alati probleemid ressursside (eriti mälu) jagamisega. Selles mõttes oleks parim lahendus cloud, millel iga kasutaja saaks oma virtuaalse serveri.

  • Üks probleemne valdkond on programmide silumine. Tehnilistel põhjustel on selleks tarvis üksikuid andmete kirjeid näha (neid kus programm ei tööta). Teiseks on vaja kiiret tagasisidet. Kumbagi võimalust praegu pakutud LISSY kasutusliides ei võimalda.

  • Seega muutuvad kriitiliseks testandmed, mille kasutamise võimalusele SA vihjab. Kui nad on piisavalt kvaliteetsed (näiteks on säilitatud leibkondade ja paneeli identifikaatorite struktuur), siis võib komplekssete ülesannete lahendamine olla jätkuvalt võimalik. Vastasel juhul mitte.

  • Tõenäoliselt oleks mõistlik läbi mõelda eri tüüpi andmetele vajalik turvalisuse tase. Vähemtundlik informatsioon võiks olla endisel viisil kättesaadav.

Kokkuvõttes, andmete kasutamise korra piiramine on teadlaste jaoks väga suur tagasilöök. Taani andmebaaside kasutamise tundjana hindan, et töökiirus langeb 2-10x, ning komplekssete probleemide lahendamine muutub võimatuks (aga see sõltub testandmete kvaliteedist).

Piir isikuandmete turvalisuse ning kasutamise lihtsuse vahel on poliitiline küsimus. Hästikaitstud andmebaasides võib julgesti hoida väga tundlikku infot. Samas, raskestikasutatava info väärtus on ühiskonna jaoks väga väike. Andmeid, mida üldse kasutada ei saa, ei olegi mõtet koguda.

Wednesday, September 29, 2010

Canceled Flights and who should bear the Risk

Flying is risky. In September 2010 airBaltic (BT) canceled a number of routes while shifting to the winter schedule. Although it is common in the airlines industry to operate a thinner schedule for the winter period (October till March), this particular process was related to many unexpected changes. BT canceled flights where they already had sold tickets, including a large sales campaign which ended just days before the canceling announcements. This led to number of accusation of BT being unreliable and unfair to customers.

However, the story is not quite that simple. Namely, according the the BT's representative Janis Vanags, "flexibility" is necessary in order to keep the prices low. I would add another dimension here -- flexibility, i.e. ability to change schedule and cancel flights, also encourages BT to start flights to more risky destinations. These include low-demand, seasonal, or otherwise unknown locations, where the firm may be quite uncertain about the business results. To put it briefly -- BT is cheap, and reaches many destination, exactly because it is flexible.

You, as a customer, should understand it as a take-it-or-leave-it deal. You get a cheap flight to a weird destination. But be aware: this airline is re-scheduling/canceling more than you might expect. To put it in a different way: compared to "traditional" airlines, BT is shifting more of the operating risks to the customers. This helps it to keep the prices low and the network large. Is it good or bad for the customers? It depends. If you are price sensitive and don't mind changing your holiday plans by a day or two, then it is a good deal. If you are a business traveler booking your tickets just a few days before you fly, it is fine as well (the schedule changes are usually announced about a month in advance). If you are not flexible -- bad luck. Consider another airline if there is an affordable alternative nearby.

Can we conclude that last-minute changes in schedule are fine? Not quite. The problem is that customers may not aware of the actual risks. The majority of airlines are following their schedule closely long time in advance. BT seems to be somewhat free-riding on this perception of reliability. The best solution may be to make the customers aware of the related risks, given they are actually able to make use of this type of statistics.

Traveling long distances is a risky business. You either have to pay the insurance, or take the risk.

Sunday, June 13, 2010

Eesti kõrgharidus: vilets bakalaureusetöö on väiksem probleem

Kui kõlbmatu töö saab kaitsmisel positiivse hinde, on piinlik. Eesti kõrghariduse olulisemad probleemid on aga mujal—selles et siinne tase on paremate tudengite jaoks madal.

Eesti kõrgharidus on põhiliselt orienteeritud keskpärasusele. Osalt olude sunnil (keskpäraseid tudengeid on kõige rohkem), osalt ka oskuste, võimaluste ja huvi puudusest. Kuna Eestis on kõrgkoole vähe, siis ei teki siin eri tasemetele spetsialiseerunud ülikoolide võrku nagu USAs. Parimatel tuleb minna mujale õppima. Seda olukorda muuta on raske, aga mitte päris võimatu. Kui kohapääl oleks üks tugev ülikool, siis võiks suurem osa kodumaa parematest päädest siin õppida. Nõrkade ülikoolide juurdeloomine on lihtne. Paraku näen Eestis vähe kvaliteedile suunatud mõtteviisi: kuidas me saaksime teha paremini (küll näen seda paljudes muudes ülikoolides). Samas on vastus hästi teada -- selleks et olla tipus, on vaja häid inimesi. Tippinimesi. Kuid palju asju saaks teha ka tippinimesteta. Näiteks õppekavade koostamine nii, et need sobiksid (ka) parematele tudengitele. Minu meelest tuleks vaimuenergia suunata siia, ja mitte võimekuse kõige madalamasse otsa. Mõnikord on rahapuudus lihtsalt mugav ettekääne mittemidagi tegemiseks.

Kahjuks on haridus paljuski ebateadlik valik. 19 aastane noor ei tea ülikooli astudes ei seda, mida ta õppida tahab, ega ka seda mida tähendab hää või halb ülikool. Ülikoolide tasemevahe on aga oluline. See on väga hästi näha ja tajuda, ning määrab edasises karjääris väga palju. Tippülikooli kraad avab kõik uksed. Tippülikoolis saad omale fantastilised sõbrad ja tutvud inimestega, kes hakkavad tulevikus meie maailma nägu kujundama. Keskpärasest koolist on võimalik tippkooli edasi minna, selle nimel tuleb aga algusest pääle teadlikult tegutseda. Sedagi saaks arvestada nii õppekava koostamisel kui üliõpilaste juhendamisel. Kurb kui andekas tudeng aastaid hiljem peab kahetsema. Siis on juba väga raske midagi muuta.

Ometi on ka Eesti ülikoolides hääl tasemel erialasid. Me ainult ei tea millised. Siin saaks tulla appi haridusministeerium ning lisaks õppekavade akrediteerimisele koostada ka erialada rahvusvaheline taseme tabel. Võibolla see noor, kes näiteks majandusõppes pettus, kaalus ka geneetikasse astumist? Võibolla oleks teadmine, et geneetikaõpe on rahvusvaheliselt hääl tasemel, aidanud tal parema valiku teha?

Sunday, May 30, 2010

Ülikool vajab keskset juhtimist

Praegu juhivad Tartu Ülikooli selle allüksuste esindajad. Niisugune korraldus erineb nii riigi- kui ettevõtte juhtimisest ning raskendab üldistes huvides otsuste tegemist.
*
Mina näen TÜ juhtimise tänase põhiprobleemina huvide konflikti otsustamisel. Praegused TÜ nõukogu liikmed (suuresti professorid) on eeskätt oma struktuuriüksuste liikmed. Kui võrdleme TÜ nõukogu riigi parlamendiga, siis on erinevus üsna ilmne. Ühel juhul on "saadikud" eeskätt allüksuste esindajad, teisel juhul eeskätt riigi kui terviku (või üleriigilise partei) esindajad. Kahjuks on allüksuste esindajatest koosneval kogul väga raske teha otsuseid mis lähtuksid terviku huvidest. Nii ei toimi ka EL ühine välispoliitika (kuna otsustajad on eraldiseisvate riikide esindajad) ega suuda koolivõrku optimeerida eraldiseisvad vallad.
Kas ülikooli saaks juhtida hoopis nii nagu ettevõtet? Ka erasektoris ei juhita ettevõtteid esindusdemokraatia põhimõttel. Meenutagem, et suurettevõtetel on tavaliselt omanikke esindav nõukogu, kes määrab ametisse juhtkonna. Omanikud ei ole üldiselt ettevõtte töötajad. Juhtkond vastutab omanike ees, omanikud aga on rahakoti kaudu huvitatud ettevõtte hääst käekäigust. Paralleel haridusasutusega on paraku lünklik. Esiteks ei ole ülikoolil selgeid omanikke. Ja teiseks, kuna ülikool ei tooda kasumit, on nõukogu liikmeid raskem motiveerida.
Kuigi nii "parlamendi-" kui "ettevõtte analoogia" ei ole täielikud, eeldavad mõlemad et ülikooli ei juhi allüksuste esindajad. Kuna ülikool põhiliselt allüksustest koosnebki, siis peaksid nõukogu liikmed tulema eeskätt väljastpoolt, kas siis professorite poolt valituna (parlament) või "omanike" (näiteks riigi esindajad) poolt määratuna. Võibolla tasuks kaaluda hoopis vahepäälset lahendust, kus senisest väiksem otsustav kogu sisaldab nii TÜ liimeid, kui ka valitud ja määratud inimesi väljastpoolt?
*
Kokkuvõttes -- ülikooli juhtimisel peaks ühised huvid olema palju rohkem esindatud kui praegu. Uus ülikooliseaduse eelnõu on katse seda teha.

Saturday, April 3, 2010

Eesti lennundus: kas ja kui palju otseliine

Rohkem otseliine on head kuid ka tihedast ühendusest lähedaste keskustega on palju abi.
*
Viimasel ajal on ajakirjanduses olnud korduvalt juttu Eesti lennunduse (kehvast) seisust. Peamise probleemina tõstetakse esile otseühenduste vähesus Tallinnast, aga just otseühendused toovad riiki turiste, investeeringuid, ning rahvusvahelisi üritusi. Ma ei hakka neid mõtteid siin kordama. See kõik on õige. Põhjendan siin hoopis, miks peaks riiklik poliitika peaks keskenduma ka teist tüüpi lendudele, muu hulgas tihedale ühendusele Riiaga.
Peamine põhjus on see, et Tallinna lennujaama tagalas ei ole suure otseühenduste arvu jaoks piisavalt elanikke ning airBalticuga võrreldava võrgustiku loomiseks vajalikke investeeringuid ei ole silmapiiril näha. Seega, kuigi otseühendused on olulised nii turistide kui ärimeeste mõttes, peab suurem osa Euroopast siia ikkagi lendama ümberistumisega. Selles mõttes on Helsingi ning Riia lennujaama lähedus Tallinnale suur eelis. Tänu oma kompaktsusele ning airBalticu äristrateegiale võimaldab Riia tavatult lühikesi ümberistumise aegu, Helsingi pakub aga häid ühendusi ka kaugete paikadega. Seega, kui olulised ärimehed tulevad väga erinevatest keskustest, siis võib parim valik olla hoopis Tallinn-Riia ühenduste tihendamine ja sihtkohtade arvu suurendamine Riias. See võib tunduda natuke paradoksaalne, kuid selleks et 10 investorit nädalas Madriidist Tallinnasse tuua, ei ole võimalik lennuliini avada. Aitame parem lätlastel seda teha ja võimaldame ärimeestel kiiresti Riiast edasi saada. Lisaks pole neile, kes tegutsevad Pärnu-Tartu joonest lõuna pool, otselennud Tallinnast sugugi "otsemad" kui Riiast. Ka vastupidine võib olla õige: kui enamus investoreid pärineb Londonist ja Frankfurdist, siis tuleks (vajadusel dotatsiooniga) avada kaks lendu päevas nimetatud sihkohtadesse.
Teiseks, inimeste aja ning hinnaeelistused on erinevad. Kui tööreisijad eelistavad pigem kalleid ja kiireid ühendusi, siis paljud on nõus ümber istuma või 4 tundi bussiga sõitma, et saada odavale Rynairi lennule. Sellele reisijatehulgale on abi ainult odavatest otseühendustest. Kui me toetame ärireisijaid nõu ja jõuga, siis kas ärimeestest on ikka palju rohkem abi kui kultuurireisidest, õpilasvahetustest ning vähemrahakatest turistidest? Ka kunstnike ja tudengite liikumisel on ühiskonnale positiivne roll. Sellise hinnatundlikuma seltskonna huvides võiks olla hoopis maismaa traspordiühenduste parandamine (rongiühendus!).
*
Kokkuvõttes: lähedane ning tihedasti Tallinnaga ühendatud hub Riia võib mängida olulist rolli ärisidemete loomisel. Lisaks sobib suurele osale Eesti elanikkonnast soodsamate hindade nimel ümberistumisega reisimine.

Tuesday, March 30, 2010

Eurointegratsioon kui riigikaitse

Väikeriigi iseseisev kaitsevõime jääb alati piiratuks. Samas on ka Eurointegratsioonil riigikaitseline dimensioon, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama.
*
Nii nagu aastal 1919 suudaks praegune Eesti armee tagasi lüüa üle piiri valguvad halva relvastuse ja moraaliga jõugud, mitte aga suure riigi armee. See on Eesti iseseisva kaitsevõime põhimõtteline probleem -- ka siis kui sõjalisi kulutusi oluliselt suurendada, jääb väikeriigi võitlusvõime väga piiratuks.
Riigikaitse teine oluline alustala on NATO. Vaatamata oma vaieldamatule sõjalisele võimekusele ei anna ka NATO täielikku turvatunnet. Probleem on selles, et NATO tegutsemine põhineb suveräänsete riikide otsustel. Otsus Eestile sõjaliselt appi tulla langetatakse valitsuste poolt, kes on vastutavad ainult oma valijate ees. Balti riikide kaitsmine on kulukas ning kasu sellest on väike -- Baltikum moodustab vaid tühise osa "lääne" territooriumist ning rahvastikust. Nii jääb alati küsitavaks, kas NATO (s.t. liikmesriikide valijad) on valmis astuma suurde sõtta Euroopa mõistes marginaalse piirkonna nimel. Mõned küsitlused näitavad, et paljudes riikides nad selleks valmis ei ole.
EL kui (mõningane) julgeolekutagatis ei ole uus mõte. Siin on probleemiks EL peaaegu olematu sõjaline dimensioon. Samas ei oska ma pikemas perspektiivis peale EL ette kujutada ühtegi teist tõelist Balti riikide julgeoleku garantiid.
Kuidas võiks EL tagada meie julgeoleku? See saaks toimuda ainult läbi liidu sõjalise võimekuse ning integratsiooniastme olulise kasvu. Esiteks peaks tekkima tugev võitlusvõimeline euroarmee, mille baasid asuksid nii Balti maades kui ka mujal Euroopas, ning kus teeniksid eesti-läti-leedu poisid koos teiste EL riikide kodanikega. Sellisel armeel peaks olema keskne juhtimine mis alluks ainult Euroopa Liidule, mitte rahvuslikele valitsustele. Niisugusel juhul langeks ära (vähemalt väheneks oluliselt) võimalus, et "keegi ei tule meile appi". Küsimus oleks hoopis, et kas "Euroopa armee tahab hoiab Baltikumi". Minu meelest on see hoopis teistmoodi küsimus -- aga ainult siis, kui euroarmee ei põhine rahvuslikel maakaitseüksustel.
Kas niisugune mõte on puhas utoopia? Praegu küll. Pikemas perspektiivis pean seda aga võimalikuks. Samas ei näe ma ka kaugemas tulevikus lahendust ei väikeriigi nõrkusele ega NATO otsustusmehhanismidele.
Kuidas peaksid Balti riigid praegu sellele hüpoteetilisele võimalusele panustama? Läbi tihedama integratsiooni EL (ja ka trans-atlantiliste) struktuuridega. Isegi kui Euroarmee mõte iialgi ei realiseeru, on tihedamast integratsioonist kaitsevõimele ikkagi abi. Esiteks, see aitab meie sõjaväelastel ning poliitikutel pääseda ligi olulisele informatsioonile, ja teiseks -- see suurendab teiste riikide kodanike soovi vajadusel meile appi tulla. Seega peaks Eesti üldiselt toetama EL edasist integratsiooni soosivaid ideid. Tõsi, praegu ei asenda integratsioon iseseisvat kaitsevõimet.
EL ja NATO nõupidamistel, kohtumistel ning paraku ka sõdades tuleb rohkem osaleda. Ka Afganistanis kaitsevad meie poisid Eestit -- mitte ainult läbi turvalisema maailma loomise, vaid ka läbi selle, et me saame rohkem "omadeks", rohkem iseenesestmõistetavaks osaks läänemaailmast, kelle vastast rünnakut tajutakse rünnakuna "meie" vastu. Teiseks on vaja rohkem isiklikke sidemeid teiste EL riikide (ning USA) inimestega. Käige Euroopas tööl ja õppimas ning kutsuge teiste riikide kodanikke siia tööle! Ka see aitab neil tajuda Eestit ühe osana nende maailmast. Kolmandaks peaks eestlased (ja ka teised Ida-Eurooplased) olema rohkem kursis Euroopa meediaga. On vaja "integreeruda Euroopa infoväljaga" kui soovite. See aitaks ka neil, kes EL kohtumistel ei osale, aru saada, mida mõtlevad inimesed, kes meile sõja korral appi peavad tulema. Ning lõpuks, ei tohiks rõhutada meie erinevust "vanast Euroopast". Erinevused on ning jäävad, aga nende esile toomine ei aita tekitada vajalikku ühtsustunnet.

Thursday, March 25, 2010

Kõrgharidus vaeses väikeriigis

Globaliseeruvas maailmas peavad väiksed ühiskonnad muutuma osaks suuremast globaalsest maailmast.  Ääremaa staatuse vältimiseks tuleks luua mõned säravad tipud -- olgu siis majanduses, kunstis või teaduses.
*
2008 sügisel käis uudistest läbi teade, et ükski Eesti kõrgkool ei mahu maailma esimese 600 ülikooli hulka.  Numbritesse on pandud asjaolu, et Eesti kõrgharidus ei ole maailmas konkurentsivõimeline. Kui vaadata kui tähtsaks on Eestis viimasel kümnendil muutunud keskkoolide järjestamine, tundub üllatav, et ülikoolide paremusjärjestusele nii vähe tähelepanu pööratakse.  Järjestus on aga oluline.  Vähemalt on ta seda majandusteaduses.  Parematest koolidest saab parema hariduse, paremad tutvused ja paremad tööpakkumised. Paremates koolides töötamine annab paremad teadustöö väljavaated.
Väikesed ühiskonnad ei suuda aga üldiselt häid ülikoole luua -- kohapääl pole inimesi ega raha ning riigipiirid kujutavad ka EL sees jätkuvalt suurt takistust.  Minu meelest on ainus võimalus, kui me ei taha muutuda täielikuks perifeeriaks, rajada mõned (võibolla 10) tippkeskust, kus toimuks nii maailmatasemel teadustöö kui õpetamine. Ülejäänud aladel oleks Eesti kõrghariduse roll olla /community college/, paar kohalikule tööturule orienteeritud kõrgkooli neile kellel puudub tahtmine või võimalused edasi minekuks. 
Mida oleks vaja tippkeskuste loomiseks?  Esiteks muutust mõtteviisis. Hää töötaja peab saama hääd palka -- see mõtteviis võiks olla 20 aastat kapitalismi ehitanud riigis kõigile arusaadav.  Paraku teaduse juhtidele ei ole ta seda siiamaani.  Vaja on maksta inimesele konkurentsivõimelist palka ja pakkuda ka vastavaid töötingimusi.  Kui sinu tase võimaldaks maailmaturul teenida näiteks 120 000 dollarit aastas, peab ka siin olema võimalik see raha teenida.  Aga ainult siis, kui sinu võimed tõesti sellisele palgale vastavad.  Ja kui ei vasta?  Siis teenid vähem.  Kui võimeid ei ole ei teeni midagi.
Kuidas peaks selliste keskuste valik ja valik ja juhtimine?  Arvan, et otseselt valima ei peaks, võibolla ei tohikski.  Küll tuleks muuta teaduse finantseerimist rohkem tulemuspõhiseks.  Baasfinantseerimine sõltuks publikatsioonidest/tsiteeritavusest.  Ja seda niisuguses ulatuses, et vastavad töögrupid suudaksid maksta vastavat palka. Administratiivset sekkumist -- valime ühe loodusteaduse, ühe ühiskonnateaduse, valime strateegilisi erialasid...  -- tuleks vältida nii palju kui võimalik.  Rahade jagamine ning otsuste tegemine peaks olema täielikult eraldatud rahasaajate huvidest.  See tähendab et olulised rahajagamisotsused tehakse ainult välismaa spetsialistide poolt.  Tippkeskuste juhtimine peaks olema võrreldav ettevõtete juhtimisega.  Keskuse eesotsas peaks seisma mänedžer, soovitavalt teaduskraadiga, aga tema töö peab olema eeskätt juhtimine, mitte akadeemiline töö.  Juhtkond peab eeskätt huvituma rahvusvaheliselt aksepteeritava teadustöö saavutamisest.  Kas mänedžeri on võimalik niisugusest tööst huvituma panna?  Võibolla.  Korralik palk ja asjaolu, et halva töö korral rahastamine väheneb, võiksid ettevõtlikku inimest motiveerida.  Aktsiaoptisoonides tasu maksta aga ei saa...
Mis saab ülejäänud aladest?  Kui üldine teaduse/hariduse finantseerimine ei parane, siis need alad vaesuvad.  See on ebavõrdsuse paratamatu kaasnähe -- mõned jäävad vaesemaks.  Enamus erialasid jäävad vaesemaks.  Aga teistmoodi pole võimalik tippe ehitada -- igatahes mitte väikestes ühiskondades.