Eurointegratsioon kui riigikaitse

Väikeriigi iseseisev kaitsevõime jääb alati piiratuks. Samas on ka Eurointegratsioonil riigikaitseline dimensioon, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama.
*
Nii nagu aastal 1919 suudaks praegune Eesti armee tagasi lüüa üle piiri valguvad halva relvastuse ja moraaliga jõugud, mitte aga suure riigi armee. See on Eesti iseseisva kaitsevõime põhimõtteline probleem -- ka siis kui sõjalisi kulutusi oluliselt suurendada, jääb väikeriigi võitlusvõime väga piiratuks.
Riigikaitse teine oluline alustala on NATO. Vaatamata oma vaieldamatule sõjalisele võimekusele ei anna ka NATO täielikku turvatunnet. Probleem on selles, et NATO tegutsemine põhineb suveräänsete riikide otsustel. Otsus Eestile sõjaliselt appi tulla langetatakse valitsuste poolt, kes on vastutavad ainult oma valijate ees. Balti riikide kaitsmine on kulukas ning kasu sellest on väike -- Baltikum moodustab vaid tühise osa "lääne" territooriumist ning rahvastikust. Nii jääb alati küsitavaks, kas NATO (s.t. liikmesriikide valijad) on valmis astuma suurde sõtta Euroopa mõistes marginaalse piirkonna nimel. Mõned küsitlused näitavad, et paljudes riikides nad selleks valmis ei ole.
EL kui (mõningane) julgeolekutagatis ei ole uus mõte. Siin on probleemiks EL peaaegu olematu sõjaline dimensioon. Samas ei oska ma pikemas perspektiivis peale EL ette kujutada ühtegi teist tõelist Balti riikide julgeoleku garantiid.
Kuidas võiks EL tagada meie julgeoleku? See saaks toimuda ainult läbi liidu sõjalise võimekuse ning integratsiooniastme olulise kasvu. Esiteks peaks tekkima tugev võitlusvõimeline euroarmee, mille baasid asuksid nii Balti maades kui ka mujal Euroopas, ning kus teeniksid eesti-läti-leedu poisid koos teiste EL riikide kodanikega. Sellisel armeel peaks olema keskne juhtimine mis alluks ainult Euroopa Liidule, mitte rahvuslikele valitsustele. Niisugusel juhul langeks ära (vähemalt väheneks oluliselt) võimalus, et "keegi ei tule meile appi". Küsimus oleks hoopis, et kas "Euroopa armee tahab hoiab Baltikumi". Minu meelest on see hoopis teistmoodi küsimus -- aga ainult siis, kui euroarmee ei põhine rahvuslikel maakaitseüksustel.
Kas niisugune mõte on puhas utoopia? Praegu küll. Pikemas perspektiivis pean seda aga võimalikuks. Samas ei näe ma ka kaugemas tulevikus lahendust ei väikeriigi nõrkusele ega NATO otsustusmehhanismidele.
Kuidas peaksid Balti riigid praegu sellele hüpoteetilisele võimalusele panustama? Läbi tihedama integratsiooni EL (ja ka trans-atlantiliste) struktuuridega. Isegi kui Euroarmee mõte iialgi ei realiseeru, on tihedamast integratsioonist kaitsevõimele ikkagi abi. Esiteks, see aitab meie sõjaväelastel ning poliitikutel pääseda ligi olulisele informatsioonile, ja teiseks -- see suurendab teiste riikide kodanike soovi vajadusel meile appi tulla. Seega peaks Eesti üldiselt toetama EL edasist integratsiooni soosivaid ideid. Tõsi, praegu ei asenda integratsioon iseseisvat kaitsevõimet.
EL ja NATO nõupidamistel, kohtumistel ning paraku ka sõdades tuleb rohkem osaleda. Ka Afganistanis kaitsevad meie poisid Eestit -- mitte ainult läbi turvalisema maailma loomise, vaid ka läbi selle, et me saame rohkem "omadeks", rohkem iseenesestmõistetavaks osaks läänemaailmast, kelle vastast rünnakut tajutakse rünnakuna "meie" vastu. Teiseks on vaja rohkem isiklikke sidemeid teiste EL riikide (ning USA) inimestega. Käige Euroopas tööl ja õppimas ning kutsuge teiste riikide kodanikke siia tööle! Ka see aitab neil tajuda Eestit ühe osana nende maailmast. Kolmandaks peaks eestlased (ja ka teised Ida-Eurooplased) olema rohkem kursis Euroopa meediaga. On vaja "integreeruda Euroopa infoväljaga" kui soovite. See aitaks ka neil, kes EL kohtumistel ei osale, aru saada, mida mõtlevad inimesed, kes meile sõja korral appi peavad tulema. Ning lõpuks, ei tohiks rõhutada meie erinevust "vanast Euroopast". Erinevused on ning jäävad, aga nende esile toomine ei aita tekitada vajalikku ühtsustunnet.