Eurointegratsioon kui riigikaitse

Väikeriigi iseseisev kaitsevõime jääb alati piiratuks. Samas on ka Eurointegratsioonil riigikaitseline dimensioon, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama.
*
Nii nagu aastal 1919 suudaks praegune Eesti armee tagasi lüüa üle piiri valguvad halva relvastuse ja moraaliga jõugud, mitte aga suure riigi armee. See on Eesti iseseisva kaitsevõime põhimõtteline probleem -- ka siis kui sõjalisi kulutusi oluliselt suurendada, jääb väikeriigi võitlusvõime väga piiratuks.
Riigikaitse teine oluline alustala on NATO. Vaatamata oma vaieldamatule sõjalisele võimekusele ei anna ka NATO täielikku turvatunnet. Probleem on selles, et NATO tegutsemine põhineb suveräänsete riikide otsustel. Otsus Eestile sõjaliselt appi tulla langetatakse valitsuste poolt, kes on vastutavad ainult oma valijate ees. Balti riikide kaitsmine on kulukas ning kasu sellest on väike -- Baltikum moodustab vaid tühise osa "lääne" territooriumist ning rahvastikust. Nii jääb alati küsitavaks, kas NATO (s.t. liikmesriikide valijad) on valmis astuma suurde sõtta Euroopa mõistes marginaalse piirkonna nimel. Mõned küsitlused näitavad, et paljudes riikides nad selleks valmis ei ole.
EL kui (mõningane) julgeolekutagatis ei ole uus mõte. Siin on probleemiks EL peaaegu olematu sõjaline dimensioon. Samas ei oska ma pikemas perspektiivis peale EL ette kujutada ühtegi teist tõelist Balti riikide julgeoleku garantiid.
Kuidas võiks EL tagada meie julgeoleku? See saaks toimuda ainult läbi liidu sõjalise võimekuse ning integratsiooniastme olulise kasvu. Esiteks peaks tekkima tugev võitlusvõimeline euroarmee, mille baasid asuksid nii Balti maades kui ka mujal Euroopas, ning kus teeniksid eesti-läti-leedu poisid koos teiste EL riikide kodanikega. Sellisel armeel peaks olema keskne juhtimine mis alluks ainult Euroopa Liidule, mitte rahvuslikele valitsustele. Niisugusel juhul langeks ära (vähemalt väheneks oluliselt) võimalus, et "keegi ei tule meile appi". Küsimus oleks hoopis, et kas "Euroopa armee tahab hoiab Baltikumi". Minu meelest on see hoopis teistmoodi küsimus -- aga ainult siis, kui euroarmee ei põhine rahvuslikel maakaitseüksustel.
Kas niisugune mõte on puhas utoopia? Praegu küll. Pikemas perspektiivis pean seda aga võimalikuks. Samas ei näe ma ka kaugemas tulevikus lahendust ei väikeriigi nõrkusele ega NATO otsustusmehhanismidele.
Kuidas peaksid Balti riigid praegu sellele hüpoteetilisele võimalusele panustama? Läbi tihedama integratsiooni EL (ja ka trans-atlantiliste) struktuuridega. Isegi kui Euroarmee mõte iialgi ei realiseeru, on tihedamast integratsioonist kaitsevõimele ikkagi abi. Esiteks, see aitab meie sõjaväelastel ning poliitikutel pääseda ligi olulisele informatsioonile, ja teiseks -- see suurendab teiste riikide kodanike soovi vajadusel meile appi tulla. Seega peaks Eesti üldiselt toetama EL edasist integratsiooni soosivaid ideid. Tõsi, praegu ei asenda integratsioon iseseisvat kaitsevõimet.
EL ja NATO nõupidamistel, kohtumistel ning paraku ka sõdades tuleb rohkem osaleda. Ka Afganistanis kaitsevad meie poisid Eestit -- mitte ainult läbi turvalisema maailma loomise, vaid ka läbi selle, et me saame rohkem "omadeks", rohkem iseenesestmõistetavaks osaks läänemaailmast, kelle vastast rünnakut tajutakse rünnakuna "meie" vastu. Teiseks on vaja rohkem isiklikke sidemeid teiste EL riikide (ning USA) inimestega. Käige Euroopas tööl ja õppimas ning kutsuge teiste riikide kodanikke siia tööle! Ka see aitab neil tajuda Eestit ühe osana nende maailmast. Kolmandaks peaks eestlased (ja ka teised Ida-Eurooplased) olema rohkem kursis Euroopa meediaga. On vaja "integreeruda Euroopa infoväljaga" kui soovite. See aitaks ka neil, kes EL kohtumistel ei osale, aru saada, mida mõtlevad inimesed, kes meile sõja korral appi peavad tulema. Ning lõpuks, ei tohiks rõhutada meie erinevust "vanast Euroopast". Erinevused on ning jäävad, aga nende esile toomine ei aita tekitada vajalikku ühtsustunnet.

Kõrgharidus vaeses väikeriigis

Globaliseeruvas maailmas peavad väiksed ühiskonnad muutuma osaks suuremast globaalsest maailmast.  Ääremaa staatuse vältimiseks tuleks luua mõned säravad tipud -- olgu siis majanduses, kunstis või teaduses.
*
2008 sügisel käis uudistest läbi teade, et ükski Eesti kõrgkool ei mahu maailma esimese 600 ülikooli hulka.  Numbritesse on pandud asjaolu, et Eesti kõrgharidus ei ole maailmas konkurentsivõimeline. Kui vaadata kui tähtsaks on Eestis viimasel kümnendil muutunud keskkoolide järjestamine, tundub üllatav, et ülikoolide paremusjärjestusele nii vähe tähelepanu pööratakse.  Järjestus on aga oluline.  Vähemalt on ta seda majandusteaduses.  Parematest koolidest saab parema hariduse, paremad tutvused ja paremad tööpakkumised. Paremates koolides töötamine annab paremad teadustöö väljavaated.
Väikesed ühiskonnad ei suuda aga üldiselt häid ülikoole luua -- kohapääl pole inimesi ega raha ning riigipiirid kujutavad ka EL sees jätkuvalt suurt takistust.  Minu meelest on ainus võimalus, kui me ei taha muutuda täielikuks perifeeriaks, rajada mõned (võibolla 10) tippkeskust, kus toimuks nii maailmatasemel teadustöö kui õpetamine. Ülejäänud aladel oleks Eesti kõrghariduse roll olla /community college/, paar kohalikule tööturule orienteeritud kõrgkooli neile kellel puudub tahtmine või võimalused edasi minekuks. 
Mida oleks vaja tippkeskuste loomiseks?  Esiteks muutust mõtteviisis. Hää töötaja peab saama hääd palka -- see mõtteviis võiks olla 20 aastat kapitalismi ehitanud riigis kõigile arusaadav.  Paraku teaduse juhtidele ei ole ta seda siiamaani.  Vaja on maksta inimesele konkurentsivõimelist palka ja pakkuda ka vastavaid töötingimusi.  Kui sinu tase võimaldaks maailmaturul teenida näiteks 120 000 dollarit aastas, peab ka siin olema võimalik see raha teenida.  Aga ainult siis, kui sinu võimed tõesti sellisele palgale vastavad.  Ja kui ei vasta?  Siis teenid vähem.  Kui võimeid ei ole ei teeni midagi.
Kuidas peaks selliste keskuste valik ja valik ja juhtimine?  Arvan, et otseselt valima ei peaks, võibolla ei tohikski.  Küll tuleks muuta teaduse finantseerimist rohkem tulemuspõhiseks.  Baasfinantseerimine sõltuks publikatsioonidest/tsiteeritavusest.  Ja seda niisuguses ulatuses, et vastavad töögrupid suudaksid maksta vastavat palka. Administratiivset sekkumist -- valime ühe loodusteaduse, ühe ühiskonnateaduse, valime strateegilisi erialasid...  -- tuleks vältida nii palju kui võimalik.  Rahade jagamine ning otsuste tegemine peaks olema täielikult eraldatud rahasaajate huvidest.  See tähendab et olulised rahajagamisotsused tehakse ainult välismaa spetsialistide poolt.  Tippkeskuste juhtimine peaks olema võrreldav ettevõtete juhtimisega.  Keskuse eesotsas peaks seisma mänedžer, soovitavalt teaduskraadiga, aga tema töö peab olema eeskätt juhtimine, mitte akadeemiline töö.  Juhtkond peab eeskätt huvituma rahvusvaheliselt aksepteeritava teadustöö saavutamisest.  Kas mänedžeri on võimalik niisugusest tööst huvituma panna?  Võibolla.  Korralik palk ja asjaolu, et halva töö korral rahastamine väheneb, võiksid ettevõtlikku inimest motiveerida.  Aktsiaoptisoonides tasu maksta aga ei saa...
Mis saab ülejäänud aladest?  Kui üldine teaduse/hariduse finantseerimine ei parane, siis need alad vaesuvad.  See on ebavõrdsuse paratamatu kaasnähe -- mõned jäävad vaesemaks.  Enamus erialasid jäävad vaesemaks.  Aga teistmoodi pole võimalik tippe ehitada -- igatahes mitte väikestes ühiskondades.