Kuidas "kõrgharidus" tähendab erinevaid asju ja miks see hää on

Kõrgkoolid saavad orienteeruda sellisele tasemele, millisel onvõimalik värvata tudengeid. Kuid ka viletsad tudengid ei õigusta halba õpetamist.

Jos-uit-boston at nl.wikipedia [GFDL or CC-BY-SA-3.0, via Wikimedia Commons

Koolilõpetajate võimekus ja huvid on erinevad. Kõige rohkem õpilasi on keskpärased. Väga võimekaid on väga vähe, samas suudavad nad õppida palju rohkem ja kiiremini kui teised. Millistele nende hulgast peaks ülikool oma tegevuse suunama? Ilmselt peab sihtima niisugust gruppi mis on piisavalt suur. Elitaarset ülikooli, kus õpetatakse vaid väikest arvu eriti andekaid üliõpilasi, pole mõtekas luua. Esiteks oleks selle ülalpidamine kallis ja teiseks tunneksid ka eliittudengid end paremini kui nad oleksid osa suuremast grupist. Samas kaotavad kõige andekamad üliõpilased väga palju, kui nad oma võimetele vastava hariduse asemel rahulduvad keskpärasusega.

Niisugune tõdemus võimaldab meil teha hulga huvitavaid järeldusi.

Esiteks, mõisted nagu "bakalaureuse-" või "magistrikraad", on ebatäpsed. Samale kraadile vastav diplom võib tähendada väga erineval tasemel haridust. Akrediteerimine määrab ainult (üpris madala) miinimumtaseme.

Teiseks, suur tudengite arv ei ole sama mis keskpärased tudengid -- kui elanikkond on suur, siis on küll võimalik leida palju võimekaid üliõpilasi. See viitab vajadusele koolide spetsialiseerumise ja tasemega seotud brändide järele. Võimekamad keskkoolilõpetajad peaksid minema ühte, keskpärased teistesse ülikoolidesse.

Kolmandaks, kõige võimekamad tudengid peaksid minema tippkoolidesse. Vaatamata üleskutsetele, et parimad Eestimaa pead õpiksid Eestis, ei ole siin vastava tasemega programme.

Neljandaks, kui on soov siin luua programm kõige andekamatele üliõpilastele, peab enamus neist pärinema väljastpoolt. Seega peab niisugune programm konkureerima tuntud ülikoolidega nagu Stanford ja Chicago.

Seega võiks Baltimaade kõrgharidus liikuda umbes niisuguses suunas: esiteks peaksid koolid taseme osas spetsialiseeruma. See võimaldaks ka väikses ühiskonnas rakendada natuke suuruseelist ja vähendada konkurentsi negatiivseid külgi. Teiseks peaks rohkem kasutama rahvusvahelist spetsialiseerumist. Keskkoolilõpetajad peaksid rohkem teadma erinevate ülikoolide ja valdkondade tasemest, nii oma kodukohas kui kaugemal. Kõige võimekamad keskkoolilõpetajad peaksid jätkama oma õpinguid maailma tugevamates ülikoolides. Selles osas tuleb neile vaid jõudu soovida.

Kas tipptasemel programmid võivad tekkida ka siinsete ülikoolide juurde? Praegu selleks võimalusi ei paista. Kuid see ei tähenda, et arenemisruumi poleks -- ka keskpäraseid tudengeid saab hästi õpetada.

By Ahnaiahicea [CC-BY-SA-3.0-2.5-2.0-1.0

Kokkuvõttes: sõna "kõrgharidus" sisaldab väga erineval tasemel haridust. Seda on vaja arvestada nii kooli valikul kui hariduspoliitika kujundamisel.

Eesti kõrgharidus: vilets bakalaureusetöö on väiksem probleem

Kui kõlbmatu töö saab kaitsmisel positiivse hinde, on piinlik. Eesti kõrghariduse olulisemad probleemid on aga mujal—selles et siinne tase on paremate tudengite jaoks madal.

Eesti kõrgharidus on põhiliselt orienteeritud keskpärasusele. Osalt olude sunnil (keskpäraseid tudengeid on kõige rohkem), osalt ka oskuste, võimaluste ja huvi puudusest. Kuna Eestis on kõrgkoole vähe, siis ei teki siin eri tasemetele spetsialiseerunud ülikoolide võrku nagu USAs. Parimatel tuleb minna mujale õppima. Seda olukorda muuta on raske, aga mitte päris võimatu. Kui kohapääl oleks üks tugev ülikool, siis võiks suurem osa kodumaa parematest päädest siin õppida. Nõrkade ülikoolide juurdeloomine on lihtne. Paraku näen Eestis vähe kvaliteedile suunatud mõtteviisi: kuidas me saaksime teha paremini (küll näen seda paljudes muudes ülikoolides). Samas on vastus hästi teada -- selleks et olla tipus, on vaja häid inimesi. Tippinimesi. Kuid palju asju saaks teha ka tippinimesteta. Näiteks õppekavade koostamine nii, et need sobiksid (ka) parematele tudengitele. Minu meelest tuleks vaimuenergia suunata siia, ja mitte võimekuse kõige madalamasse otsa. Mõnikord on rahapuudus lihtsalt mugav ettekääne mittemidagi tegemiseks.

Kahjuks on haridus paljuski ebateadlik valik. 19 aastane noor ei tea ülikooli astudes ei seda, mida ta õppida tahab, ega ka seda mida tähendab hää või halb ülikool. Ülikoolide tasemevahe on aga oluline. See on väga hästi näha ja tajuda, ning määrab edasises karjääris väga palju. Tippülikooli kraad avab kõik uksed. Tippülikoolis saad omale fantastilised sõbrad ja tutvud inimestega, kes hakkavad tulevikus meie maailma nägu kujundama. Keskpärasest koolist on võimalik tippkooli edasi minna, selle nimel tuleb aga algusest pääle teadlikult tegutseda. Sedagi saaks arvestada nii õppekava koostamisel kui üliõpilaste juhendamisel. Kurb kui andekas tudeng aastaid hiljem peab kahetsema. Siis on juba väga raske midagi muuta.

Ometi on ka Eesti ülikoolides hääl tasemel erialasid. Me ainult ei tea millised. Siin saaks tulla appi haridusministeerium ning lisaks õppekavade akrediteerimisele koostada ka erialada rahvusvaheline taseme tabel. Võibolla see noor, kes näiteks majandusõppes pettus, kaalus ka geneetikasse astumist? Võibolla oleks teadmine, et geneetikaõpe on rahvusvaheliselt hääl tasemel, aidanud tal parema valiku teha?

Ülikool vajab keskset juhtimist

Praegu juhivad Tartu Ülikooli selle allüksuste esindajad. Niisugune korraldus erineb nii riigi- kui ettevõtte juhtimisest ning raskendab üldistes huvides otsuste tegemist.
*
Mina näen TÜ juhtimise tänase põhiprobleemina huvide konflikti otsustamisel. Praegused TÜ nõukogu liikmed (suuresti professorid) on eeskätt oma struktuuriüksuste liikmed. Kui võrdleme TÜ nõukogu riigi parlamendiga, siis on erinevus üsna ilmne. Ühel juhul on "saadikud" eeskätt allüksuste esindajad, teisel juhul eeskätt riigi kui terviku (või üleriigilise partei) esindajad. Kahjuks on allüksuste esindajatest koosneval kogul väga raske teha otsuseid mis lähtuksid terviku huvidest. Nii ei toimi ka EL ühine välispoliitika (kuna otsustajad on eraldiseisvate riikide esindajad) ega suuda koolivõrku optimeerida eraldiseisvad vallad.
Kas ülikooli saaks juhtida hoopis nii nagu ettevõtet? Ka erasektoris ei juhita ettevõtteid esindusdemokraatia põhimõttel. Meenutagem, et suurettevõtetel on tavaliselt omanikke esindav nõukogu, kes määrab ametisse juhtkonna. Omanikud ei ole üldiselt ettevõtte töötajad. Juhtkond vastutab omanike ees, omanikud aga on rahakoti kaudu huvitatud ettevõtte hääst käekäigust. Paralleel haridusasutusega on paraku lünklik. Esiteks ei ole ülikoolil selgeid omanikke. Ja teiseks, kuna ülikool ei tooda kasumit, on nõukogu liikmeid raskem motiveerida.
Kuigi nii "parlamendi-" kui "ettevõtte analoogia" ei ole täielikud, eeldavad mõlemad et ülikooli ei juhi allüksuste esindajad. Kuna ülikool põhiliselt allüksustest koosnebki, siis peaksid nõukogu liikmed tulema eeskätt väljastpoolt, kas siis professorite poolt valituna (parlament) või "omanike" (näiteks riigi esindajad) poolt määratuna. Võibolla tasuks kaaluda hoopis vahepäälset lahendust, kus senisest väiksem otsustav kogu sisaldab nii TÜ liimeid, kui ka valitud ja määratud inimesi väljastpoolt?
*
Kokkuvõttes -- ülikooli juhtimisel peaks ühised huvid olema palju rohkem esindatud kui praegu. Uus ülikooliseaduse eelnõu on katse seda teha.

Kõrgharidus vaeses väikeriigis

Globaliseeruvas maailmas peavad väiksed ühiskonnad muutuma osaks suuremast globaalsest maailmast.  Ääremaa staatuse vältimiseks tuleks luua mõned säravad tipud -- olgu siis majanduses, kunstis või teaduses.
*
2008 sügisel käis uudistest läbi teade, et ükski Eesti kõrgkool ei mahu maailma esimese 600 ülikooli hulka.  Numbritesse on pandud asjaolu, et Eesti kõrgharidus ei ole maailmas konkurentsivõimeline. Kui vaadata kui tähtsaks on Eestis viimasel kümnendil muutunud keskkoolide järjestamine, tundub üllatav, et ülikoolide paremusjärjestusele nii vähe tähelepanu pööratakse.  Järjestus on aga oluline.  Vähemalt on ta seda majandusteaduses.  Parematest koolidest saab parema hariduse, paremad tutvused ja paremad tööpakkumised. Paremates koolides töötamine annab paremad teadustöö väljavaated.
Väikesed ühiskonnad ei suuda aga üldiselt häid ülikoole luua -- kohapääl pole inimesi ega raha ning riigipiirid kujutavad ka EL sees jätkuvalt suurt takistust.  Minu meelest on ainus võimalus, kui me ei taha muutuda täielikuks perifeeriaks, rajada mõned (võibolla 10) tippkeskust, kus toimuks nii maailmatasemel teadustöö kui õpetamine. Ülejäänud aladel oleks Eesti kõrghariduse roll olla /community college/, paar kohalikule tööturule orienteeritud kõrgkooli neile kellel puudub tahtmine või võimalused edasi minekuks. 
Mida oleks vaja tippkeskuste loomiseks?  Esiteks muutust mõtteviisis. Hää töötaja peab saama hääd palka -- see mõtteviis võiks olla 20 aastat kapitalismi ehitanud riigis kõigile arusaadav.  Paraku teaduse juhtidele ei ole ta seda siiamaani.  Vaja on maksta inimesele konkurentsivõimelist palka ja pakkuda ka vastavaid töötingimusi.  Kui sinu tase võimaldaks maailmaturul teenida näiteks 120 000 dollarit aastas, peab ka siin olema võimalik see raha teenida.  Aga ainult siis, kui sinu võimed tõesti sellisele palgale vastavad.  Ja kui ei vasta?  Siis teenid vähem.  Kui võimeid ei ole ei teeni midagi.
Kuidas peaks selliste keskuste valik ja valik ja juhtimine?  Arvan, et otseselt valima ei peaks, võibolla ei tohikski.  Küll tuleks muuta teaduse finantseerimist rohkem tulemuspõhiseks.  Baasfinantseerimine sõltuks publikatsioonidest/tsiteeritavusest.  Ja seda niisuguses ulatuses, et vastavad töögrupid suudaksid maksta vastavat palka. Administratiivset sekkumist -- valime ühe loodusteaduse, ühe ühiskonnateaduse, valime strateegilisi erialasid...  -- tuleks vältida nii palju kui võimalik.  Rahade jagamine ning otsuste tegemine peaks olema täielikult eraldatud rahasaajate huvidest.  See tähendab et olulised rahajagamisotsused tehakse ainult välismaa spetsialistide poolt.  Tippkeskuste juhtimine peaks olema võrreldav ettevõtete juhtimisega.  Keskuse eesotsas peaks seisma mänedžer, soovitavalt teaduskraadiga, aga tema töö peab olema eeskätt juhtimine, mitte akadeemiline töö.  Juhtkond peab eeskätt huvituma rahvusvaheliselt aksepteeritava teadustöö saavutamisest.  Kas mänedžeri on võimalik niisugusest tööst huvituma panna?  Võibolla.  Korralik palk ja asjaolu, et halva töö korral rahastamine väheneb, võiksid ettevõtlikku inimest motiveerida.  Aktsiaoptisoonides tasu maksta aga ei saa...
Mis saab ülejäänud aladest?  Kui üldine teaduse/hariduse finantseerimine ei parane, siis need alad vaesuvad.  See on ebavõrdsuse paratamatu kaasnähe -- mõned jäävad vaesemaks.  Enamus erialasid jäävad vaesemaks.  Aga teistmoodi pole võimalik tippe ehitada -- igatahes mitte väikestes ühiskondades.