Kõrgharidus vaeses väikeriigis

Globaliseeruvas maailmas peavad väiksed ühiskonnad muutuma osaks suuremast globaalsest maailmast.  Ääremaa staatuse vältimiseks tuleks luua mõned säravad tipud -- olgu siis majanduses, kunstis või teaduses.
*
2008 sügisel käis uudistest läbi teade, et ükski Eesti kõrgkool ei mahu maailma esimese 600 ülikooli hulka.  Numbritesse on pandud asjaolu, et Eesti kõrgharidus ei ole maailmas konkurentsivõimeline. Kui vaadata kui tähtsaks on Eestis viimasel kümnendil muutunud keskkoolide järjestamine, tundub üllatav, et ülikoolide paremusjärjestusele nii vähe tähelepanu pööratakse.  Järjestus on aga oluline.  Vähemalt on ta seda majandusteaduses.  Parematest koolidest saab parema hariduse, paremad tutvused ja paremad tööpakkumised. Paremates koolides töötamine annab paremad teadustöö väljavaated.
Väikesed ühiskonnad ei suuda aga üldiselt häid ülikoole luua -- kohapääl pole inimesi ega raha ning riigipiirid kujutavad ka EL sees jätkuvalt suurt takistust.  Minu meelest on ainus võimalus, kui me ei taha muutuda täielikuks perifeeriaks, rajada mõned (võibolla 10) tippkeskust, kus toimuks nii maailmatasemel teadustöö kui õpetamine. Ülejäänud aladel oleks Eesti kõrghariduse roll olla /community college/, paar kohalikule tööturule orienteeritud kõrgkooli neile kellel puudub tahtmine või võimalused edasi minekuks. 
Mida oleks vaja tippkeskuste loomiseks?  Esiteks muutust mõtteviisis. Hää töötaja peab saama hääd palka -- see mõtteviis võiks olla 20 aastat kapitalismi ehitanud riigis kõigile arusaadav.  Paraku teaduse juhtidele ei ole ta seda siiamaani.  Vaja on maksta inimesele konkurentsivõimelist palka ja pakkuda ka vastavaid töötingimusi.  Kui sinu tase võimaldaks maailmaturul teenida näiteks 120 000 dollarit aastas, peab ka siin olema võimalik see raha teenida.  Aga ainult siis, kui sinu võimed tõesti sellisele palgale vastavad.  Ja kui ei vasta?  Siis teenid vähem.  Kui võimeid ei ole ei teeni midagi.
Kuidas peaks selliste keskuste valik ja valik ja juhtimine?  Arvan, et otseselt valima ei peaks, võibolla ei tohikski.  Küll tuleks muuta teaduse finantseerimist rohkem tulemuspõhiseks.  Baasfinantseerimine sõltuks publikatsioonidest/tsiteeritavusest.  Ja seda niisuguses ulatuses, et vastavad töögrupid suudaksid maksta vastavat palka. Administratiivset sekkumist -- valime ühe loodusteaduse, ühe ühiskonnateaduse, valime strateegilisi erialasid...  -- tuleks vältida nii palju kui võimalik.  Rahade jagamine ning otsuste tegemine peaks olema täielikult eraldatud rahasaajate huvidest.  See tähendab et olulised rahajagamisotsused tehakse ainult välismaa spetsialistide poolt.  Tippkeskuste juhtimine peaks olema võrreldav ettevõtete juhtimisega.  Keskuse eesotsas peaks seisma mänedžer, soovitavalt teaduskraadiga, aga tema töö peab olema eeskätt juhtimine, mitte akadeemiline töö.  Juhtkond peab eeskätt huvituma rahvusvaheliselt aksepteeritava teadustöö saavutamisest.  Kas mänedžeri on võimalik niisugusest tööst huvituma panna?  Võibolla.  Korralik palk ja asjaolu, et halva töö korral rahastamine väheneb, võiksid ettevõtlikku inimest motiveerida.  Aktsiaoptisoonides tasu maksta aga ei saa...
Mis saab ülejäänud aladest?  Kui üldine teaduse/hariduse finantseerimine ei parane, siis need alad vaesuvad.  See on ebavõrdsuse paratamatu kaasnähe -- mõned jäävad vaesemaks.  Enamus erialasid jäävad vaesemaks.  Aga teistmoodi pole võimalik tippe ehitada -- igatahes mitte väikestes ühiskondades.