Directive 261: why the airlines should pay for hotel (and why they shouldn't)

Here I discuss the issues related to occasional cancellations, not caused by the airlines. These arguments may not be valid if the airline itself is the source of the problem, or in case of massive air traffic disruptions, such as the ash cloud of 2010.

By Jnpet [GFDL or CC-BY-SA-3.0], from Wikimedia Commons

There are two reasons to require airlines to provide food and lodging -- risk aversion and economies of scale. Humans do not like risk. They hate to change their plans in an unexpected and expensive way like when the flight is cancelled because of bad weather or industrial dispute. Obviously, the airlines hate to pay these costs as well. They simply collect the money from the passengers themselves in form of more expensive airfares. Essentially, the airlines act as insurance providers, charging passengers a little more for their flights, and providing food and shelter when needed. As airlines operate many flights, delays and cancellations occur quite often, and it is relatively easy for them to collect and maintain related funds.

Large firms can handle occasional disruptions lot easier than individual passengers. Hence it makes sense to shift more of the risk to the firms. Second, as airlines have a base or partner in the airport, it is easier for them to provide the hotel. Imagine yourself stranded in an airport far away with little money, extremely expensive cellphone prices and no idea about the hotels. How would you get to an affordable one? Airlines could easily (eventually through airports) make an agreement with a number of hotels and taxi companies. Even more, they have access to phones, internet and office facilities, which tremendously simplifies booking. It costs a lot less for them to do the actual bookings in case of cancellations.

*

The arguments above work best if all passengers are similar. But they differ. First, people have inherently different tendency to take risks. Second, your risk aversion depends on the circumstances. Your outbound flight was delayed? Bad, but not a big deal. Just go home and sleep till morning. You are probably not that interested in a hotel just a few blocks away from your home. However, if this happens to be your flight home, the situation is different. Third, people value lodging differently. A backpacker may find it completely acceptable to spend a few nights in the airport (in exchange for cheaper airfare), while others are willing to pay a lot for a good hotel.

*

The current directive 261 requires the airlines to offer a one-size-fits-all compulsory insurance. But sometimes you may rather want to get cheaper tickets and take the risk, another time you may want to pay even more to get better provision. The current directive does not allow for this kind of flexibility. Fortunately, there is an easy solution -- make the insurance voluntary, an explicit choice with corresponding price tag, while buying the tickets.

Does this mean that current directive 261 should be replaced by a voluntary insurance? Maybe. It depends on how different the passengers typically are, and whether they actually understand the risks and make the right choices. But it might be a good idea to experiment with this option.

This story is inspired by discussions with Idir Laurent Khiar. Here I use the opportunity to acknowledge his role.

Maksupoliitka tööjõumaksude vaatepunktist

Eesti tööjõu maksusüsteem on vähem läbipaistev kui võiks arvata. Praegu vastab ta ligikaudu kaheastmelisele maksule, millest madalam on 35 ja kõrgem 43%.

*

Mida näitab Eestis kehtiv 21% tulumaks? Võibolla üllatuslikult osutub, et peaaegu mitte midagi. Meile on tegelikult olulised kaks rahasummat: see summa, mis tööandja maksab (palgafond), ja summa, mille töötaja kätte saab (netopalk). Nende kahe summa vahe, nimetan seda siin tööjõumaksuks, läheb erinevate maksude näol riigile. Kui näiteks palgafond on 14 925 krooni kuus, siis töötaja saab sellest kätte 9000 krooni. Vahe, 5925 krooni, ongi tööjõu maksud. Eestis jagatakse tööjõumaksud kolmeks osaks: sotsiaalmaks, tulumaks, ja töötuskindlustusmakse. Niisugusel lahterdamisel ei ole aga majanduslikku sisu. Kui ettevõtjale on 14 925 krooni liiga palju, siis ta töötajat ei palka. Kui töötajale on 9000 krooni liiga vähe, siis ta tööle ei tule. Kus lõppeb sotsiaalmaks ja algab tulumaks, ei mängi siin mingit rolli.

Kuidas näeb siis praegune maksusüsteem välja tööjõumaksu vaatepunktist? Alloleval joonisel on näidatud tööjõumaksu protsent sõltuvalt netopalgast (must joon). Nagu näha, läheb tüüpiliselt umbes 40% palgafondist maksudeks. Kõige väiksem on see protsent -- umbes 35% -- 4000 kroonise netopalga juures, sellest veel väiksema palga korral hakkab maksumäär kiiresti kasvama.
Seega, vaatamata tulumaksuvabale miinimumile, on tööjõumaks kõige kõrgem väga madala palga juures. See on seotud sotsiaalmaksuga, õigemini sotsiaalmaksu miinimummääraga. Sõltumata sellest, kui väike on töötaja palk, tuleb sotsiaalmaksu maksta vähemalt miinimupalgalt (mis teeb maksu miinimumääraks 1436 krooni kuus). Kui täiskohaga töötajad teenivad vähemalt miinimupalga, siis osaajaga töö puhul see nii ei pruugi olla. Näiteks väikeste laste kõrvalt üksikute "otste" tegemisel, mis toovad sisse 1000 krooni kuus, kulub maksudeks 60% palgafondist. Sisuliselt ütleb maksusüsteem nii: "kui töötad, tööta palju. Kui töötad vähe, tee seda mustalt".

Viimastel aastatel arutletud võimaliku sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamise üle. Kuidas mõjutaks niisugune otsus tööjõu maksukoormust? Näitena (punane joon graafikul) eeldame, et sotsiaalmaksu ülempiiriks kehtestatakse 10 000 krooni. See tähendab, et ükskõik kui suurt palka tööandja maksab, sotsiaalmaksu ei pea maksma rohkem kui 10000 krooni kuus. Nagu jooniselt näha, kaasneb sellega tööjõumaksu määra kiire vähenemine alates umbes 25 000 kroonisest netopalgast. Seega on sotsiaalmaksu ülemmäär sisuliselt samaväärne kõrgepalgaliste madalama maksustamisega. Ehk siis astmelise tulumaksuga, kusjuures ülemise astme maksumäär on väiksem kui keskmisel astmel.

Kuidas kajastub Eesti viimase 10 aasta maksupoliitika tööjõumaksu kontekstis? Mäletatavasti oli aastal 2000 tulumaksumäär 26% ning töötuskindlustust ei olnud üldse. Praegu on tulumaksu määr vähenenud 5% võrra, samas on lisandunud kokku 4.2% töötuskindlustusmakse. Seega on tööjõumaks kõrgepalgaliste seas vähenenud üsna vähe. Palgaskaala madalamas otsas on aga olukord teine -- kuna maksuvaba miinimum töötuskindlustusmakse kohta ei kehti, on siin maksukoormus hoopis kasvanud.

Praegust maksusüsteemi saaks lihtsustada. Kõige lihtsam viis oleks kehtestada üks ja ühtne tööjõumaks, vajadusel mitmeastmeline. Näiteks võiks maks olla 35% väiksema kui 6000-kroonise tulu korral ja 43% seda ületavast tulust. Kui on soov kõrgepalgalisi madalamalt maksustada, võib ülespoole lisada veel ühe, madalama astme. Tööjõumaksust saadava tulu võiks riik siis juba edasi jagada Haigekassale, pensioniteks, ja muudeks vajalikeks otstarveteks. Nii muudaks maksusüsteemi ja ka maksupoliitika märgatavalt läbipaistvamaks.

Aga võibolla just seda poliitikakujundajad ei soovigi?

*

Lisan siia juurde ka arvutuseeskirja, mille alusel on võimalik netopalga järgi leida brutopalk ning palgafond. Jäägu igaühe enda otsustada kui lihtne või keeruline on Eesti maksusüsteem.