Praegu juhivad Tartu Ülikooli selle allüksuste esindajad. Niisugune
korraldus erineb nii riigi- kui ettevõtte juhtimisest ning raskendab
üldistes huvides otsuste tegemist.
*
Mina näen TÜ juhtimise tänase põhiprobleemina huvide konflikti
otsustamisel. Praegused TÜ nõukogu liikmed (suuresti professorid) on
eeskätt oma struktuuriüksuste liikmed. Kui võrdleme TÜ nõukogu riigi
parlamendiga, siis on erinevus üsna ilmne. Ühel juhul on "saadikud"
eeskätt allüksuste esindajad, teisel juhul eeskätt riigi kui terviku
(või üleriigilise partei) esindajad. Kahjuks on allüksuste
esindajatest koosneval kogul väga raske teha otsuseid mis lähtuksid
terviku huvidest. Nii ei toimi ka EL ühine välispoliitika (kuna
otsustajad on eraldiseisvate riikide esindajad) ega suuda koolivõrku
optimeerida eraldiseisvad vallad.
Kas ülikooli saaks juhtida hoopis nii nagu ettevõtet? Ka erasektoris
ei juhita ettevõtteid esindusdemokraatia põhimõttel. Meenutagem, et
suurettevõtetel on tavaliselt omanikke esindav nõukogu, kes määrab
ametisse juhtkonna. Omanikud ei ole üldiselt ettevõtte töötajad.
Juhtkond vastutab omanike ees, omanikud aga on rahakoti kaudu
huvitatud ettevõtte hääst käekäigust. Paralleel haridusasutusega on
paraku lünklik. Esiteks ei ole ülikoolil selgeid omanikke. Ja
teiseks, kuna ülikool ei tooda kasumit, on nõukogu liikmeid raskem
motiveerida.
Kuigi nii "parlamendi-" kui "ettevõtte analoogia" ei ole täielikud,
eeldavad mõlemad et ülikooli ei juhi allüksuste esindajad. Kuna
ülikool põhiliselt allüksustest koosnebki, siis peaksid nõukogu
liikmed tulema eeskätt väljastpoolt, kas siis professorite poolt
valituna (parlament) või "omanike" (näiteks riigi esindajad) poolt
määratuna. Võibolla tasuks kaaluda hoopis vahepäälset lahendust, kus
senisest väiksem otsustav kogu sisaldab nii TÜ liimeid, kui ka valitud
ja määratud inimesi väljastpoolt?
*
Kokkuvõttes -- ülikooli juhtimisel peaks ühised huvid olema palju
rohkem esindatud kui praegu. Uus ülikooliseaduse eelnõu on katse seda
teha.
No comments:
Post a Comment