Eesti kõrgharidus: vilets bakalaureusetöö on väiksem probleem

Kui kõlbmatu töö saab kaitsmisel positiivse hinde, on piinlik. Eesti kõrghariduse olulisemad probleemid on aga mujal—selles et siinne tase on paremate tudengite jaoks madal.

Eesti kõrgharidus on põhiliselt orienteeritud keskpärasusele. Osalt olude sunnil (keskpäraseid tudengeid on kõige rohkem), osalt ka oskuste, võimaluste ja huvi puudusest. Kuna Eestis on kõrgkoole vähe, siis ei teki siin eri tasemetele spetsialiseerunud ülikoolide võrku nagu USAs. Parimatel tuleb minna mujale õppima. Seda olukorda muuta on raske, aga mitte päris võimatu. Kui kohapääl oleks üks tugev ülikool, siis võiks suurem osa kodumaa parematest päädest siin õppida. Nõrkade ülikoolide juurdeloomine on lihtne. Paraku näen Eestis vähe kvaliteedile suunatud mõtteviisi: kuidas me saaksime teha paremini (küll näen seda paljudes muudes ülikoolides). Samas on vastus hästi teada -- selleks et olla tipus, on vaja häid inimesi. Tippinimesi. Kuid palju asju saaks teha ka tippinimesteta. Näiteks õppekavade koostamine nii, et need sobiksid (ka) parematele tudengitele. Minu meelest tuleks vaimuenergia suunata siia, ja mitte võimekuse kõige madalamasse otsa. Mõnikord on rahapuudus lihtsalt mugav ettekääne mittemidagi tegemiseks.

Kahjuks on haridus paljuski ebateadlik valik. 19 aastane noor ei tea ülikooli astudes ei seda, mida ta õppida tahab, ega ka seda mida tähendab hää või halb ülikool. Ülikoolide tasemevahe on aga oluline. See on väga hästi näha ja tajuda, ning määrab edasises karjääris väga palju. Tippülikooli kraad avab kõik uksed. Tippülikoolis saad omale fantastilised sõbrad ja tutvud inimestega, kes hakkavad tulevikus meie maailma nägu kujundama. Keskpärasest koolist on võimalik tippkooli edasi minna, selle nimel tuleb aga algusest pääle teadlikult tegutseda. Sedagi saaks arvestada nii õppekava koostamisel kui üliõpilaste juhendamisel. Kurb kui andekas tudeng aastaid hiljem peab kahetsema. Siis on juba väga raske midagi muuta.

Ometi on ka Eesti ülikoolides hääl tasemel erialasid. Me ainult ei tea millised. Siin saaks tulla appi haridusministeerium ning lisaks õppekavade akrediteerimisele koostada ka erialada rahvusvaheline taseme tabel. Võibolla see noor, kes näiteks majandusõppes pettus, kaalus ka geneetikasse astumist? Võibolla oleks teadmine, et geneetikaõpe on rahvusvaheliselt hääl tasemel, aidanud tal parema valiku teha?