Sunday, May 30, 2010

Ülikool vajab keskset juhtimist

Praegu juhivad Tartu Ülikooli selle allüksuste esindajad. Niisugune korraldus erineb nii riigi- kui ettevõtte juhtimisest ning raskendab üldistes huvides otsuste tegemist.
*
Mina näen TÜ juhtimise tänase põhiprobleemina huvide konflikti otsustamisel. Praegused TÜ nõukogu liikmed (suuresti professorid) on eeskätt oma struktuuriüksuste liikmed. Kui võrdleme TÜ nõukogu riigi parlamendiga, siis on erinevus üsna ilmne. Ühel juhul on "saadikud" eeskätt allüksuste esindajad, teisel juhul eeskätt riigi kui terviku (või üleriigilise partei) esindajad. Kahjuks on allüksuste esindajatest koosneval kogul väga raske teha otsuseid mis lähtuksid terviku huvidest. Nii ei toimi ka EL ühine välispoliitika (kuna otsustajad on eraldiseisvate riikide esindajad) ega suuda koolivõrku optimeerida eraldiseisvad vallad.
Kas ülikooli saaks juhtida hoopis nii nagu ettevõtet? Ka erasektoris ei juhita ettevõtteid esindusdemokraatia põhimõttel. Meenutagem, et suurettevõtetel on tavaliselt omanikke esindav nõukogu, kes määrab ametisse juhtkonna. Omanikud ei ole üldiselt ettevõtte töötajad. Juhtkond vastutab omanike ees, omanikud aga on rahakoti kaudu huvitatud ettevõtte hääst käekäigust. Paralleel haridusasutusega on paraku lünklik. Esiteks ei ole ülikoolil selgeid omanikke. Ja teiseks, kuna ülikool ei tooda kasumit, on nõukogu liikmeid raskem motiveerida.
Kuigi nii "parlamendi-" kui "ettevõtte analoogia" ei ole täielikud, eeldavad mõlemad et ülikooli ei juhi allüksuste esindajad. Kuna ülikool põhiliselt allüksustest koosnebki, siis peaksid nõukogu liikmed tulema eeskätt väljastpoolt, kas siis professorite poolt valituna (parlament) või "omanike" (näiteks riigi esindajad) poolt määratuna. Võibolla tasuks kaaluda hoopis vahepäälset lahendust, kus senisest väiksem otsustav kogu sisaldab nii TÜ liimeid, kui ka valitud ja määratud inimesi väljastpoolt?
*
Kokkuvõttes -- ülikooli juhtimisel peaks ühised huvid olema palju rohkem esindatud kui praegu. Uus ülikooliseaduse eelnõu on katse seda teha.